Meie hiljutine otsus vahetada palmirasv (võrdne mõistega “palmiõli”, mitte segi ajada mõistega “palmituumaõli”) iiriselistest maiustest välja kookosõli ja päevalilleõli vastu, sai palju heakskiitu ning ka mõned küsimused. Püüdsin neile sotsiaalmeedias vastata, kuid tundsin ise, et kommentaari formaadis vastused pole ammendavad, et mis värk selle palmiõliga siis ikkagi on?
Miks palmiõli toidutööstuses kasutatakse?
Palmiõli on toidutööstusse hästi sobiva struktuuriga taimne rasv, mis toatemperatuuril on pooltahke (määritav). See tekitab küpsetistes meeldiva struktuuri, on peaaegu lõhnatu-maitsetu ning üsna soodne taimne rasv.
Tüüpiliselt ei panda palmiõli küpsetiste sisse eraldi toorainena, vaid see on margariinide põhiline koostisosa. Margariin teatavasti aga on konsistentsi poolest kõige lähedasem alternatiiv võile. Lisaks sellele, et margariin on võist ca 5,5 korda soodsam, on margariin väga küpsetuskindel ning resistentne rääsumise vastu (nähtus, kui küpsetisele tuleb säilitades “vana” maitse). Kui võiga küpsetatud tooted rääsuvad 1-3 kuuga, siis margariiniga saab küpsetada tooteid, mis on toatemperatuuril kauasäilivad.
Miks palmiõli nii palju negatiivset poleemikat tekitab?
Põhjus seisneb palmiõli tootmises ja töötlemises. Palmiõli kasvatatakse suhteliselt väga väiksel maa-alal, 90% kogu maailma palmiõli toodangust tuleb kas Indoneesiast või Malaisiast. Pilk rahvastikukaardile näitab, et need on juba väga tihedasti asustatud piirkonnad. Pilk loodusvarade kaardile ja saab selgeks, et selles saarestikus asub arvestatav osa maakera vihmametsavarudest.
Õlipalm kasvabki looduslikult vihmametsas ning vihmametsade hävitamine palmiõliistanduste rajamiseks kahandab vihmametsavarusid kiires tempos. Enamik inimesi on kuulnud, et vihmametsad on “maakera kopsud”, kuna toodavad palju hapnikku. Mündi teine pool on sama sünge: vihmametsad seovad pindalaühiku kohta meeletus koguses süsinikku, mis metsa hävides süsihappegaasina atmosfääri levib. Palmiõlitööstuse reoveetiigid, aga eraldavad väga suures koguses metaani, mis on veel palju tugevama toimega kasvuhoonegaas.
Lühidalt: maad õlipalmiistanduste tarbeks võetakse vihmametsade arvelt.
Vastuoluline RSPO palmiõli
Tõendamaks, et ülalkirjeldatud keskkonnamured on lahendatud, lõid huvigrupid tootjavastutusorganisatsiooni RSPO (Roundtable of Sustainable Palm Oil), mis väljastab väidetavalt maailma üht rangeimat toiduga seonduvat vastavussertifikaati vastutustundlikult toodetud palmiõlile.
Sertifitseeritud palmiõli märgitakse kas SG (segregated) või MB (mass balanced) sertifikaadiga. Neist esimene tähendab, et vastutustundlikult toodetud palmiõli on must partiist lahus terve tarneahela jooksul. Mass Balanced palmirasva puhul müüakse sertifitseeritud ja sertifitseerimata palmiõli paralleelselt ning vastutatakse vaid summeeritud koguste põhjal (turuosaline saab müüa nii palju RSPO palmiõli, kuivõrd ta on seda ostnud/tootnud).
RSPO sertifitseeritud palmiõli on Eestis 50…100% kallim tavalisest palmiõlist.
Milles siis ikkagi seisneb sertifitseeritud vastuolu sertifitseeritud palmiõliga?
Nagu varasemalt sai kirja pandud, on 90% palmiõli toodangust koondunud Malaisia ja Indoneesia kätte. Ehk siis on RSPO peamiselt nende kahe riigi tootjatest ja hulgimüüjatest koosnev ühendus. Hästi kontsentreerunud kindel huvigrupp.
Kui siia juurde tuua natukene arvusid, siis RSPO sertifikaadiga palmirasv moodustab kogu maailma palmirasvatoodangust umbes 20%, kuid nagu mitmed hiljutised teadusuuringud näitavad, ei ole RSPO palmiõli jalajälg keskkonnale märkimisväärselt väiksem tavalise palmiõli omast.
Kuna teema on tundlik ja kogu käesoleva kirjatüki üks põhiargumente, lisan viited mitmele allikale:
RSPO vs tavalise palmiõli tootvate istanduste maakasutuse kasv summaarselt.
RSPO palmiõli tootmise maakasutuse efektiivsus ei ole kõrgem tavalise palmirasva omast.
EIA raport RSPO sertifitseerimisüksuste kohta.
Lühidalt öeldes: on kaalukaid tõendeid, et RSPO sertifikaat ei lahenda palmiõliga seotud keskkonnaprobleeme ja toimib vähemalt osaliselt ajendina küsida palmiõli eest kõrgemat hinda ning seada konkurentsitõkendeid turule tulemiseks.
Aga kuidas on alternatiivsete taimeõlide jalajäljega keskkonnale?
Selle hea küsimuse esitas meile Facebookis Ragnar ja vastusesse jääb kindlasti sisse teatav määr subjektiivsust.
Eks inimese maakeral elamine ja tema tarbeks maapinna kultiveerimine on ökosüsteemile mingil määral ikka kahjulik. Oma jalajälg keskkonnale on ka näiteks meie poolt palmiõli asenduseks kasutatud kookosõlil ja päevalilleõlil.
Palmiõli masstootmise pooldajad armastavad tuua efektiivse tootmise näitajana õlipalmi kasuks , selle kõrge tootlikkuse hektari kohta. Tabelis Greenpalmi andmed.
Palmiõli saagikus hektari kohta võrreldes teiste kultuuridega.
Kui puhtalt arvudele otsa vaadata, on vahe muljetavaldav. Palmiõli tootlikkus hektari kohta on 5…10 korda kõrgem teistest õlidest, mida alternatiivina kasutatakse.
Küll aga, on mul nende andmetega kaks probleemi:
Esiteks: pole selline võrdlus minu arust õiglane, sest troopilise vihmametsa piirkonnas kasvavad kõik kultuurid palju rutem. Nimetatud alad, kus õlipalme kasvatatakse on nii viljakad, et neilt saaks aastas kaks ja enam saaki ka teiste kultuuride puhul (multicropping).
Teiseks: troopilise vihmametsa pindalaühik ökosüsteemi, kui terviku suhtes on palju väärtuslikum, kui sama hulk maad kusagil mujal. Näiteks soojemas parasvöötmes, kus kasvatakse päevalille, ei ole haritava maa hulk probleemiks. Väga iseloomulikult on näiteks päevalilleõli kaks suurimat tootjat maailmas Venemaa ja Ukraina.
Palmoilinterconnections.com kaarti, kus on välja toodud palmiõli kasvatamine piirkonniti, võiks kokku võtta ka ühe sõnaga: “vihmametsad”.
Palmiõli tootmine piirkonniti.
Nii, et olulisel määral pole meil tegemist küsimusega, kui palju maad põlluks muudetakse, vaid pigem, et kus seda tehakse.
Teisest küljest, on tegemist kahtlemata pindalaühiku kohta efektiivse tootmisega, selle vastu ei saa vaielda.
Miks otsustasime Maris Gilden ASis maiustustest palmirasvad eemaldada?
Nagu keerulisemate küsimustega ikka, koosnevad need sageli mitmest argumendist, mõni kaalukam, kui teine.
- Asenduse koostis on palju puhtam ja ilusam. Otsusta ise:
Endine koostis: margariin (taimsed õlid ja rasvad: rapsi, palmi, kookose; vesi, emulgaatorid: rasvhapete mono-ja diglütseriidid; happesuse regulaator: sidrunhape; lõhna ja maitseaine; toiduvärv: beetakaroteen, säilitusaine: kaaliumsorbaat)
Uus koostis: kookosõli, päevalilleõli, joogivesi.
- RSPO sertifikaat palmiõlile ei ole meie arvates päris veenev argument. Küsitlus tavatarbijate seas näitab, et tavaline palmirasv ja RSPO palmirasv on peaaegu ühesuguses (eba)soosingus.
- Kookosoli ja päevalilleõli kombinatsiooni suuaisting on veidi mõnusam, kreemjam, kui palmirasval.
Mis saab meie ülejäänud toodetest, kust palmirasva veel leida võib?
Teeme oma parima, et turu soovidega arvestada. Kus mõistlikult võimalik, asendame palmiõli mõne muu rasvainega. Kui teadusuuringud hakkavad tõestama/soosima midagi muud, püüame liikuda ka selles suunas kaasa.
Mõnes kohas ei saa muudatus olema kas tehnoloogilistel või majanduslikel põhjustel kiire. On olemas väga hinnatundlik kliendisegment ja arvestama peame nendegagi. Püsi kursis meie sotsiaalmeediaga, kindlasti anname teada, kui midagi uut selles vallas juhtub! Võid igal ajal ka ühendust võtta konktaktivormi kaudu.