Kaeraküpsis

Pika ja kirju ajalooga küpsis terves Euroopas

Kaeraküpsis on veidi mõrkja maitsega, mitte nii magus, nagu enamik küpsiseid. Retsept ise on pärit 17 sajandi šotimaalt ning levis peagi üle terve mandri.  Esimese maailmasõja ajal arendasid Austraalia perenaised algupärast retsepti edasi, et töötada välja väga toitev küpsis, mis säiliks pika aja jooksul. Niimoodi kutsutigi kaeraküpsis toona “sõduriküpsiseks.” Kaeraküpsise universaalsusest räägib ka asjaolu, et seda toodetakse kohalikult peaaegu kõigis Ida-Euroopa riikides. Lääne-Euroopas täidab kaeraküpsise kohta “digestive” tüüpi küpsis.

Kuna toode on üsna lihtsakoelise retseptiga tarvitatakse seda sageli igapäevase küpsetisena, peaaegu nagu leiba või karaskit. Venelastel seostub kaeraküpsis suupistena, mis käib koos teega (“к чаю”). Koos präänikute või rõngikutega on see siiamaani teelauas põhiküpsetis. Toote päevakohasusest räägib ehk ka asjaolu, et enim müüv artikkel on tervelt 500g suur kaeraküpsise pakend!

Vanemates vene allikates soovitatakse kaeraküpsist kombineerida mee või moosiga (arusaadav) aga ka püreesupi ja soolalõhega (meh!).

Maris Gildenilt on praegu saadaval tavalised kaeraküpsised ning kaeraküpsised rosinaga. Valmistamisel on kaeraküpsised kõrvitsa- ja linaseemnetega.

Kaeraküpsis sobib mõrkja maitse ja teralise struktuuri tõttu hästi tordipõhjaks või kihiliseks magustoiduks. Nii on meie kaeraküpsised kasutuses Smackersi tordipõhjades. Küpsisest tordipõhja tegemiseks ei ole tarvis teha muud, kui küpsis blenderis purustada ning segada sinna sisse võid, kuni see võtab voolitava, kuid põhjaks piisavalt stabiilse kuju. (Ligikaudu 2 osa küpsis ja 1 osa võid).

Toode säilib toatemperatuuril, avamata pakendis 120 päeva.